Mul oli hea meel teid taas näha.
Sõit Rakverre kulges üllatavalt kiiresti ning tegime tunnikese jagu aega parajaks Rakvere Vallimäel, sest olime pisut vara kohale jõudnud. Saite Rakvere Vallimäel mõnuga mägedes ülesse ja alla tormata ning mõni noormees leidis, et palju põnevam on ringiga teed valida, mitte jõlkuda kõigi sabas.
Linnuses kohtusime mõnusa giidiga, kes suutis linnuse ajalugu vürtsidada põnevate faktidega ja asjadega, mis ehk päris tõele ei vastanud, kuid ometigi muutsid kuulamise huvitavamaks ning humoorikamaks.
Mõned poisid ning julgemad tüdrukud said katsetada piigivõitlust märgi pihta.
Arturi peal demonstreeris giid, kuidas vanasti habemeajaja aadrit laskis - kõik nägid, kuidas Arturi randmel olevad veenid verd välja ajasid, ometigi ei tundnud poiss valu ning käsi oli täiesti vigastamata.
Edasi tutvusime linnuse ajalooga ning seejärel suundusime püssirohtu valmistama. Arturi ülesandeks oli tampida sütt uhmris, Piia pidi segama söe hulka salpeetrit ning Britta lisas segule väävlit. Linnuse sisehoovis pandi püssirohi põlema.
Katedraalist läbi minnes suundusime saali, kus kõigil oli võimalus proovida erinevaid mõõku ning giid selgitas mõõkade funktsioone ja kasutamise eripärasid.
Need, kes kõrgust ei kartnud, said võimaluse ronida linnuse ülemisele servale.
Pärast kõrguste vallutamist suundusime keldrisse piinakambrisse, kus giid tutvustas meile erinevaid piinamisviise ning põhjusi, miks seda üldse tehti. Kogu tutvustus saatsid kõhedust tekitavad heliefektid. Piinakambrist suundusime hauakambrisse, kus ühel hetkel vool täiesti ära kadus ning pilkases pimeduses saime kuulda kõige õõvastavamaid helisid. Kuid sellega meie julguse proovilepanek ei lõppenud.
Kõige viimaseks jäeti põrgu külastus. Siis veendusin ma, et teie julgusepagasid olid kahe eelneva ruumiga täiesti tühjaks tõmmatud. Põrgusse saite sisenetud, jäite kuhugi kinni, kisasite kõvasti ja tormasite tuldud teed pidi välja. Selgitasin teile küll, et väljapääs on teises kohas ning tuleb edasi liikuda, aga ka pärast julgustamist ei õnnestunud teil seda rada läbida. Jõudsin veendumusele, et mul tuleb oma julguse tagavarad teile välja jagada, tegin vapra näo pähe (ok, olen aus - tegelikult kartsin ma ise ka üsna palju) ja ausisin jalgade värisedes koos teiega seda põrguteed läbima. Keegi hoidis mul käest ikka väga kõvasti kinni ja mida rohkem edasi läksin, seda kõvemini see käsi minu kätt pigistas... Kui lõpuks raja läbitud saime, nägin, et see vapper pigistaja oli Kadi :)
Saite veel loa pisut linnuse hoovis ringi kolada, soovijad said endale omanimelised hobuserauad ja asusime Viitna kõrtsi poole teele, et keha kinnitada ja seejärel mõnusalt täis kõhuga koju sõita.
Teiega oli väga vahva ja tore!
